Selle raamatu valikuga tuli Interneti abil natuke eeltööd teha ning nii ma Wikipedia keelatud raamatute loendi lahti lõin ja endale sealt meelepärast valima hakkasin. Selgus, et ma olen selline rebel, et päris paljud kunagi keelatud raamatud on mul juba ammu läbi loetud, näiteks Orwelli teosed või Nabakovi "Lolita". Muuhulgas aga ka "50 shades of Grey", mis on keelatud näiteks Malaisias. Siis jõudsin "Fanny Hillini", mille juures oli märge, et see on kirjanduse ajaloos üks kõige rohkem keelatud olnud raamat ja midagi meenus ka mu 18. sajandi kirjanduse loengutest, et kõmulisemat raamatut vähemalt Inglismaa kirjandusloost annab otsida, seega oli valik langetatud.
Kui keegi jutumisi seda lugenud pole, siis sisu hästi lühidalt kokku võttes on see lugu ühest noorest tüdrukust, kes (vist) 14-aastaselt orvuks jääb ja põhimõtteliselt ühte bordelli prostituudiks müüakse, aga see on kõik väga hea, sest selgub, et talle väga meeldib seksida ja siis ta seksib umbes 200 lehekülge, kuniks ta saab rikkaks, leiab armastuse ja elab õnnelikult elu lõpuni. See lõpp oli kogu ülejäänud sisuga võrreldes megakummaline, aga kuna autor kirjutas seda väidetavalt võlavanglas olles, siis äkki ta lasti sealt enne tähtaega vabaks, või siis ei saanud seda raamatut ilma tugeva moraaliga lõputa trükki lasta.
Tegelikult ma mingi 50 esimest lehekülge olin üldse suurtes raskustes sisusse sisseelamisega, sest ma imestasin pidevalt, et selline raamat ÜLDSE ära trükiti, sest kui siin mingit žanrimääratlust teha, siis see oli ikka puhas porno. Mitte erootika, vaid porno. Takkaandmisega aega ei raisatud ja juba 10. leheküljel tuli juba esimene lesbistseen ära ja nii see jätkus peaaegu kuni lõpuni välja.
Ma nüüd väga vabandan, kui ma kellegi kõlbelisi silmi peaksin rikkuma, aga ma ei viitsi väga asju lillede ja liblikate kaudu ajada. Ma ei oska öelda, kas ma seda raamatut soovitaksin või mitte, mingi esimesed 100 lehte võiks ju iseenesest läbi lugeda, et asjast aimu saada, aga läbi lugemine küll hädavajalik ei ole, sest olgem ausad, see süžeeareng on suhteliselt kõrvaline seal.
Aga üks asi, millele võiks tähelepanu pöörata küll, on keelekasutus. Ma tean, et see on sama hea kui pornofilmi vaadates sountracki esile tõsta, aga olgem ausad, kui seal keskmise liftimuusika asemel näiteks Mozart käiataks, siis oleks asjal natuke teine kvaliteet küll. Muidugi on keel viimase 200+ aasta jooksul üsna muutunud, mis tegi lugemise kohati üsna raskeks, aga siiski tuleks autorit kiita selle eest, et ta suutis kogu seda kebensit nii ilusti kirjeldada ilma, et lugejatele iga natukese aja tagant mõne peenise või vagiinaga näkku lajatataks. Igal juhul ma leian, et ühel autoril, kes kirjutas raamatu, millele ma olen väsinud viitamast, oleks olnud küll kasulik enne kirjutama asumist natuke "Fanny Hilli" sirvida, sest tal näis olevat eufemismide leidmisega ikka suuri raskusi olevat, mistõttu lõpuks toimusid absoluutselt kõik hämarad teod "seal all" ja pidevalt pidi meestele viidates "erektsioon püksist välja hüppama".
Kui nüüd Fanny juurde tagasi tulla, siis jah, esimesed 100 lehte olid päris toredad, aga siis hakkas see lõputu saagimine ennast üsna korduma ning need arvukad vägistamissteenid muutusid mulle juba päris vastumeelseks (jah, jah, ma tean, raamatut tuleb lugeda tema ajast lähtuvalt ja 18. sajandi mõistes polnud tegu vägistamisega ning üleüldse on nõusoleku küsimine ilmselt nii uus mõiste, et isegi 2016. aastal näib see paljude jaoks üle mõistuse absurdsena tunduvat, aga vastu hakkasid need lõpuks siiski), aga paar üsna suvalist tähelepanekut seksuaalajaloo kohta jõudsin siiski teha.
Esiteks võib seda raamatut lugedes väga kergelt jääda mulje, et 18. sajandi meestel olid kõigil peaaegu ebanormaalselt suured... khm, masinad, nagu raamatus neile viidatakse (välja arvatud neil meestel, kes koledad olid). See kisub juba absurdsuseni, sest igaüks, kes oma püksid jalast võtab, tõmbab sealt mingi tohutu malaka välja, mille peale naiskangelane ohib, et see ei saa possibly ära mahtuda, jaaa siis järgmisel mehel on veel suurem. Ma ei tea, kas autoril oli fetiš või põhjustaski vanasti näiteks Londoni saastunud joogivesi sääraseid anomaaliaid, aga igatahes võib selle raamatu põhjal järeldada, et see "suurusehullustus" (hehe) on üsna vana nähtus.
Teine motiiv, mis kordub, on see, milline kohutav traumeeriv ja valus kogemus on naistel süütuse kaotamine. Naiste süütust muidugi ka fetišeeritakse lõputult ja seda müüakse enampakkumisel (mõnikord mitu korda, kui õiged nipid teada on) ning see hõlmab pea alati pm verest tühjaksjooksmist ja valust ära minestamist (samas arvestades, et need "masinad" olidki masinasuurused, siis äkki nii oligi), millest ärgatakse tavaliselt selle peale, et mehepoeg oma pisaratega nende kätt niisutab, kuna too ei vaevunud tavaliselt naise käest enne otsa ronimist küsima, ega too juhtumisi neitsi pole, ja tunneb end siis lõputult süüdi, et hea kauba ära rikkus.
Ühesõnaga jah, selline raamat, kahtlemata elamus, aga mitte tingimata kohustuslik kirjandus.
Ma naersin nii palju praegu.
ReplyDeleteMa miskipärast arvasin jah, et see võib sind amüseerida.
ReplyDelete